" Colas Breugnon - Elame veel! " - Romain Rolland

«Jean-Christophe'i» lugejad ei oota kindlasti mitte seda uut raamatut. See ei üllata aga neid rohkem kui mind ennast.
See on reaktsioon kümneaastase vangistuse vastu «Jean-Christophe'i» raudrüüse, mis algul mulle paras oli, kuid lõpuks muutus liiga kitsaks. Tundsin võimatut vajadust vaba prantsuspärase lõbususe järele, mis ulatub jah kuni häbematuseni. Samal ajal lõi külaskäik kodukohta, mida ma oma noorusest saadik polnud näinud, uued sidemed mu kodumaa Burgundiaga ja äratas minus mineviku, mille ma arvasin igaveseks uinunud olevat, - äratas kõik mu veres elavad Colas Breugnon'id. Ma pidin kõnelema nende eest. Need neetud lobamokad polnud oma eluajal veel küllalt rääkinud! Nad kasutasid seda, et ühel nende pojapoegadest on õnnelik eesõigus kirjutada osata (nad on teda sageli kadestanud!) ja tegid minust oma kirjatoimetaja.
Ma ei julge uskuda, et mu «Colas Breugnon'i» seltsis on lugejal sama lõbus kui oli autoril. Võtku nad vähemalt seda raamatut sellena, mis see on, - otsekohesena ja avameelsena; sel pole ülbet kavatsust maailma muuta ega ka seletada; see on raamat ilma poliitikata, ilma metafüüsikata, - «hüva prantsuspärane» raamat, mis elu üle naerab, sest et elu on hea ja endal tervis käes. Ühesõnaga: sõbrad, võtke heaks!
Romain Rolland