" Diraci meri " - Mihhail Jemtsev, Jermei Parnov

Plahvatuslaine viis laeva orbiidilt välja, kuid maandamisautomaat oli korras. Urmantsev sirutas käe välja ja kompis komandöri sidemes rinda. Too ei liigutanud end. Silmad lahti, vaatas ta koidutaevasse. Urmantsev kummardus tema kohale ja nägi, et pilkumatud silmad olid juba kaetud liivakorraga...
Ta kaevas madala haua ja mattis nad siinsamas maha. Augu põhjas oli liiv niiske ja raske ning Urmantsev mõtles, et kuskil läheduses peab olema vesi.
Hommik oli käes ja kohe hakkas idast puhuma kuiv kuum tuul. Laeva ümber laotus liivakõrb. See sarnanes vähe kõrbetega, mis olid Urmantsevile tuttavaid vaid raamatute kaudu. Tasane lausik väli, ei ühtegi barhaani ega küngast, ei mingit jälge mistahes taimestikust. Kõrvetavate päikesekiirte valguses äratas see maastik vaid nukrust ja igatsust.
Ta torkas kepi lauatükikesega liivahunnikusse ja läks väsimusest tuikudes tagasi laeva. Paar lonksu puljongit tegid oma töö, ta oli täiesti rammestunud. Ta vajus istmele ja uinus. Ärkas alles õhtu eel.

Jemtsevi ja Parnovi ulmeromaan «Diraci meri» on mitmeplaaniline teos, milles leidub kriminaalromaani elemente. Raamat pajatab täiesti fantastilisest avastusest -- isetäiustuvast ja iseprogrammeeruvast elektronmasinast, «mustast kastist» -- , nõukogude õpetlaste teaduslikest otsingutest, teadusliku uurimisinstituudi töötajatest, teadusliku avastuse kasutamise erinevatest võimalustest.
Romaani autorid on otseselt seotud nüüdisaja teadusega, neid huvitavad teaduse progressi ja teadusliku otsingu suured perspektiivid. Nad tunnevad hästi kaasaegse teadusliku uurimisasutuse elu ja selles valdkonnas tegutsevaid inimesi. Kõigest sellest räägibki nende romaan «Diraci meri».