" Luige Laos " - Suve Jaan

 
Juhan Sommer ehk Suve Jaan (1777-1851) töötas vene keele õpetajana Tallinnas ja Rakveres. Tema õpilasteks on olnud ka Fr. R. Faehlmann ja Fr. R. Kreutzwald.
J. Sommer avaldas Suve Jaani nime all kaks juttu: «Wenne südda ja Wenne hing. Suwwe Jani mällestamised surest Prantsuse sõjast» (1841) ja «Luige Laus, Suwwe Jani sõbradele» (1843). Käsikirjadena on temalt järele jäänud kogu lühemaid jutte ja luuletusi pealkirjaga «Wälja Õied, Suwwe Jani Jõulu-ande omma sõbradele» (1843).

J. Sommer on enne J. W. Jannsenit kõige rahvalikum jutustaja, kuigi tema produktsioon on väheldane.
Kuid kui eesti kirjanduses üldse klassikalisest proosast võib kõnelda, siis on seda kõige pealt J. Sommeri jutud. Haruldasi, erutavaid, meeltliigutavaid ja imelikke juhtumisi kirjeldavad tema tööd. Nad eristuvad vaid teiste tolleaegsete rahvakirjanikkude töist vene mõjus ning üliladusas jutuanni oskuses. Ta tõlgib oma jutud vabalt vene keelest, neid väheke sarnastades eesti oludega, kuid kahjuks ei nimeta ta aga sugugi vene allikaid.
J. Sommeri vene mõjust, isegi venemeelsusest tunnistab ta esimene raamat. Ka «Luige Laoses» on terved leheküljed armuliku keisri ja suure ning laia Venemaa ülistamisest, mis toimetaja käesolevas väljaandes on ära jätnud.

J. Sommeril on siiski kirjanduslikku kultuuri, kuid temagi töis puudub nagu teistelgi kirjanikel tol ajal, kompositsioon, ja peab ainult imetlema ta lapselikult mõeldud ja liidetud episoodide mehelikku vormi. Olles õpetlik ja moraliseerija, jälgib ta ka puhtkunstilisi ülesandeid oma luulelisis looduskirjeldusis, esinedes vanemas eesti kirjanduses K.J. Petersoni kõrval parema looduseromantikuna. Ometi ei või me tema töid liiga kõrgelt hinnata, üldiselt on nad ikkagi rasked ja stiilitud.

«Luige Laus'es» on huvitav eesti sõduri Laos Luige iseloomustus, keda esimest korda eesti mehena julgena, vaprana ja ennastsalgava jututegelasena esitatakse.
Aino Paltser