" Roheline Heinrich " - Gottfried Keller

Mees küsis helistaja soovi. 
«Ma tahan oma majja!» vastas viimane imestunult. «Ma olen härra Hieronymus Zwiehan!» 
«Mina ise olen see,» ütles mees järsult ja lõi ukse kinni. Albertus seisis veel mõned minutid, enne kui tal pähe tuli, et ta peab notari üles otsima. Küllap see teab, mis elanik tema maja on hõivanud. Kuid ühiskondlik kirjutaja, keda Zwiehan õhtusöögi juures segas, vahtis talle suurte silmadega otsa ja hüüdis, kas ta tõesti on lõpuks päevavalgele ilmunud, pärast seda kui ta endast nii kaua märku pole andnud. (Sest siis polnud veel nii palju trükiväljaandeid, et teadmata kadunut üles otsida.) Majas ei istu keegi muu kui surnud Zwiehani kasupoeg ja ainuke pärija või vähemalt keegi, kes esineb sellesamana nagu Albertus ja kellel on samasugused paberid. Juba olevat mamsel Cornelia see ja see, keda peeti albertuse kihlatuks, kohtu ees tunnistanud, et tänu usaldusele oli ta Albertuselt eneselt saladuse teada saanud, et too pole iseenda poolvend, uppunud Hieronymus, vaid vana Zwiehani pärispoeg. Selle tunnistuse peale oli ootamatult ilmunud Hieronymust lubatud esialgu majas peatuda, sest kui asjalood nii on, siis pole siinse pärimisõiguse kohaselt seaduslik pärija mitte lihane poeg Albertus, vaid kasupoeg. Albertus võib minna, kuhu tahab, kui teda muidugi perekonnaseisu võltsimise pärastb trellide taha ei panda. Mis ta nüüd selle peale kostab?

Sari Varamu.