" Luulekool I " - Ants Oras

See raamat on mõeldud neile, kes kummardavad kirjandust ning kirjanduslikku kultuuri üldse. See on neile, kes peavad kirjanduse tuumolluseks luulet. Seega neile, kes on veendunud, et iga loomulik keel koos oma keelt kujundava kõrge luulega on inimeseks olemise üks iseväärne moodus. 
Ants Oras (1900-1982) kuulus XX sajandi vast õnnelikumasse haritlaspõlve, kelle elu iseloomustas vankumatu sihikindlus, kirglik töökus ning vennastusvõimeline aatelisus. 
Kord veendunud, et «olles eestlane, võib olla ka vaimuinimene», julges Ants Oras hakata võitlejaks, et «meie haritluskonda äratada teadvusele kultuuri võimalusest ning iga üksiku kohustusest oma taset tõsta üle provintsliku kitsuse». Vaimsuse hindajana kujutles ta iga kirjaniku ja intelligendi «vaba individuaalset arengut kontaktis maailmakirjanduse parimaga nii mõtte kui kunstilise kujunduse alal». 
«On olemas isikuid, kelle nimi ei tähenda ainult indiviidi, vaid tervet liikumist, ajajärku,» lausus Ants Oras Johannes Aaviku kohta, ent öeldu on sama hästi ka Ants Orase enese kohane. 
Ants Orase esteetilis-normatiivne ning võrdlev kirjandus-(luule) käsitlus on kujundanud kirjanike mitut põlvkonda nn. arbujatest alates. Jah, ka tolle kuulsa luuleantoloogia -- «Arbujad» (1938) -- koostaja ning seega ühe uue kirjandusliku põlvkonna kontuuride esimärkaja Ants Oras ju ise oligi. 
Kui Eesti Vabadussõda 1920. aastal lõppes, tunnistati, et ilma Inglise laevastikku appi kutsumata poleks sõda saanud ehk alustadagi, rääkimata selle võitmisest. On tähelepanuväärne, et Ants Oras pöördus niisama -- tema küll eesti kirjanduskultuuri tõstmiseks -- eeskätt Inglismaa poole! Nimelt on tema hinnangul maailmakirjanduse suurim vaim ja eeskuju ingliskeelne Shakespeare, kellelt kõik keeled ja luuled ja kirjandused peaksid õppima. 
«Luulekool» ja «Apoloogia» on selle raamatu õiglased tiitlid. 
Hando Runnel 

Sisukord:

• Maailmavaatest ja esteetilisest maitsest (1935)
• Friedrich Reinhold Kreutzwaldi mõttesalmide algupärasusest (1925)
• Shakespeare eestikeelsena (1927)
• Mõtteid tõlkekirjanduse puhul (1931)
• Prantsuse süllaabilise värsimõõdu edasiandmisest eesti keeles (1931)
• Gustav Suitsu «Hollandi värsipõimik» (1938)
• Märkmeid kultuurist, maailmakirjandusest ja meist (1935)
• Meie luule kaitseks (1935)
• Ääremärkmeid luulest ja intellektist (1937)
• Elulähedusest, eriti luules (1937)
• Mõnda meie kultuurilise välisorientatsiooni küsimustest (1937)
• Maailmakirjanduse tutvustamine ja Eesti Kirjanduse Selts (1937)
• Luulest ja pikast poeemist (1938)
• Teelahkmel (1944)
• Laiemasse ringi (1951)
• Eesti luule vaimsusest (1956)
• Keskaegsest ladina kirikuluulest (1958)Uuendajad
• Johannes Aavik keeleuuendajana (1930)
• Daniel Palgi «Eduard Vilde «Mäeküla piimamehe» stiil» (1930)
• Mis on kriitika? (1931)
• Kirjandusarvustusest (1931)
• Elulähedus ja «Põhjakaar» (1932)
• Mihkel Kampmaa «Eesti kirjanduse peajooned IV» (1936)
• Kirjanduslik situatsioon ja noorem luuletajatepõlv (1937)
• Esseest, selle olemusest ja vajadusest (1938)
• Naiskirjanikest mujal ja meil (1939)
• Arvustajaist ja arvustustest (1940)Mujal ja meil
• Imažism (1930)
• Sümbolismi järelpõlv (1931)
• Thomas Stearns Elioti neoklassitsistlik luuleteooria (1932)
• Inglise luulest ja eesti mentaliteedist (1937)
• Kaasaegseid vaateid luule funktsioonidest ja nende piiridest (1938)
• Aldous Huxley teekäänakul (1938)
• Mõningaid hääli kirjandusliku situatsiooni kohta Inglismaal (1939)
• Viimase aja inglise luulest (1940)Humanism ja tõeotsing
• Thomas Stearns Eliot luuletajana (1929)
• Kaasaegseid maailmavaateid kohtulaua ees (1931)
• Max Eastmani vastalisus (1932)
• Irving Babbitti humanismi põhijooned (1932)
• Bestsellerite kultuur mujal ja meil (1932)
• Mõnedest ürgelementidest kirjanduses (1938)
• Epikurism ja tõeotsing (1939)
• Demokraatiast praegusel hetkel (1939)

Sari: Eesti mõttelugu.