" Arc de Triomphe " - Erich Maria Remarque

Tagasihoitud karjatus katkestas Ravici mõtiskluse. Lokaali oli vahepeal sisenenud paar naist. Üks neist, kes oma lilledega kaunistatud kübara kuklasse oli lükanud, viskas parajasti lauanoa käest ja astus aeglaselt trepist alla. Ta nägi välja kui õige heledanahaline neegritar ja oli kaunikesti purjus. Keegi ei takistanud teda. Kelner tuli trepist üles. Teine naine, kes ülemistele astmetele seisma oli jäänud, ei lasknud teda edasi. «Midagi ei ole juhtunud,» ütles ta kelnerile. «Midagi ei ole juhtunud.» 
Kelner kehitas õlgu ja pöördus tagasi. Ravic nägi, kuidas punajuukseline nurgas püsti tõusis. Samal ajal läks naine, kes kelneri tagasi oli saatnud, kiiresti alla baari. Punajuukseline seisis liikumatult, käsi ümarate rindade vastu surutud. Ettevaatlikult ajas ta kaks sõrme laiali ja vaatas alla rinnale. Kleit oli mõne sentimeetri pikkuselt lõhestatud ja sõrmede vahelt haigutas haav. Ihu ei olnud näha, ainult lahtist haava rohelises, vikerkaarena veiklevas õhtukleidis. Punajuukseline põrnitses haava, nagu ei suudaks ta taibata, mis oli juhtunud. 
Ravic oli instinktiivselt toolilt tõusnud.