" Piinade aed " - Octave Mirbeau

Homo homini lupus est (Plautus) – inimene on inimesele hunt – nõnda võiks kõlada Octave Mirbeau (1850-1917) teoste juhtlause üldse ja «Piinade aia» oma eriti. Palju õudu, rõvedust ja jõhkrust sisaldavad need leheküljed. Ehkki teose valmimisest (1898) on möödunud peaaegu sajand, õhkub sellest elav elu, nagu kuuluks autor kaasaegsete hulka. Sama kelm ametnik, sama ahne ärimees, sama poliitiline karjerist, südametu daam, räpane lõbutüdruk, tiiras naine liiguvad meie silme ees tänapäevalgi. Sest suur eitaja, suur psühholoog Mirbeau kujutab tõelist inimest, kes jääb aastasade jooksul iseendaks... 
«Piinade aed» on hirmu ja õuduse lugu. See on päevapilt inimese elajalikust «minast», temast loodud pildis on palju kohutavat tõtt, mis teeb teose surematuks. 
Vaimu ja ihu tiiras orgia, ebaloomulikud instinktid ja protest kõige vastu – nõnda võiks kokkuvõtlikult iseloomustada «Piinade aeda».